Kõige ilusam kohalik liblikaliik

Liblikad on ilmselt üks populaarsemaid putukaid. Tutvustame teile viitteist kõige ilusamat Saksamaalt pärit liblikaliiki.

Mõeldes suvistele niitudele ja aedadele, mõtled ka värvilistele liblikatele. Nende mitmekesisus on ka värvikas – Saksamaal on umbes 3700 liiki. Kahjuks on paljud nüüd ohus. Viimase kümne aastaga on kohalike liblikate arvukus vähenenud kümne protsendi võrra ning üha rohkem liike liigitatakse ohustatud liikide hulka. Mida sellega teha saab? Värvilised aiad, kus asjad võivad veidi metsikumaks minna. Allpool saate teada kümmet imelist kohalikku liblikaliiki, kes teid selle eest tänavad.

Olenevalt keskkonnatingimustest kujunevad liblikatel välja erilised kujundid ja värvid. Ulatuslikud uuringud viidi läbi umbes 1900. aastal: leiti, et kõrge või madal temperatuur ja ebatavaline toit rööviku staadiumis põhjustavad äärmuslikke kõrvalekaldeid. See seletab, miks üksikud liigid näevad teatud piirkondades või eriti kuumadel aastatel teistsugused välja, kui nad peaksid. Eriti suuri mõjusid täheldati leinamantli puhul, millel ilmnesid külmaga kokkupuutel selged rebase omadused. Järgnevalt tutvustame teile 10 kohalikku liblikaliiki, mida võite ka oma aias kohata.

1. Tuvisaba (Macroglossum stellatarum)

Tuvisaba on väga ebatavaline liblikas. See on eriti märgatav oma kaaluka keha tõttu. Esmapilgul aetakse seda mõnikord segi koolibriga, isegi kui koolibri Euroopas mõistagi ei kohta. See võrdlus pole aga nii absurdne, sest selle suurus ja eriti lille ees hõljumise omadus toovad kaasa sarnasusi. Tuvisabadel on umbes kolme sentimeetri pikkune tüvi, mis võimaldab neil lennu ajal juua. Eelkõige valivad nad pika tupplehega lilli. Kiired, agarad loomad rändavad tavaliselt talvel Vahemere piirkondadesse, kuid viimasel ajal on üha rohkem tuvisabasid talvitamas Saksamaal.

2. Maalitud daam (Vanessa Cardui)

Kahjuks, kui soovite maalitud daami talvel avastada, siis otsite asjata. Tegelikult esineb ilus liblikas Saksamaal ainult aprillist septembrini ja kolib talvel soojematesse ilmadesse. Väikesed loomad lendavad kuni 4000 kilomeetri kaugusele Etioopia mägismaale – see on üks pikimaid teadaolevaid putukate rännet maailmas. Oma silmapaistva oranži värviga, mida rõhutavad mustvalged mustrid, avaldab maalitud daam muljet eelkõige välimusega. Lisaks on täiskasvanud loomad üliarmsad kasulikud putukad, kes tolmeldavad ennekõike usaldusväärselt ohakaõisi. Maalitud daami röövikutele meeldib kasutada kratsivaid ohakaid (Tsirsium), suur nõges (Urtica dioica) või malva perekond (Malvaceae) söödataimedena.

3. väävliliblikas (Gonepteryx rhamni)

Esimene liblikas, kes kevadel ringi lehvib, on väävliliblikas. Tal on hämmastav võime külmal talvel väljutada suur osa oma kehavedelikest ja taluda kuni -20 °C temperatuuri. Niipea, kui jälle veidi soojemaks läheb, ärkab ta talvisest puhkeseisust. Kesksuvel langevad loomad teise puhkefaasi, suvisesse puhkefaasi. Nad on ainsad Saksa liblikad, kes võivad elada kuni kümme kuud. Sidruniliblikaid on lihtne ära tunda tänu neile iseloomulikele lehtedetaolistele tiibadele. Isased isendid on sidrunkollased, emased loomad aga rohekaskollase värvusega.

4. Paabulinnu liblikas (Inachis io)

Paabulinnuliblikas on üks levinumaid liblikaid Saksamaal, Austrias ja Šveitsis. Seda on lihtne ära tunda nelja suure paabulinnu silma järgi tiiva punakaspruunil ülaküljel. Kuna loomad ei rända, vaid kergelt niisketes kohtades, näiteks keldrites või maa sees olevates urgudes. talveunes, nad on ühed liblikatest, kes tulevad kevadel esimestena tagasi niipea kui see tuleb läheb soojemaks. Ka paabulinnusilma röövikuid on lihtne märgata. Nad istuvad peaaegu eranditult nõgestel ja on sügavmustad valgete täppidega. Liblika kaitsestrateegia on rabav: kui ründaja läheneb, tabab paabulinnu liblikas kiiresti tiibadega, et silmad välja tuua ja annab valju susisemist ise.

5. Tuvisaba (Papilio machaon)

Kuni kaheksasentimeetrise tiibade siruulatusega suursugune pääsusaba on meie põlisliblikatest üks suurimaid. Selle tiivad on silmatorkavalt mustrilised sinise triibuga alumises servas ja piklike lisanditega. Muljetavaldava liblika populatsioonid on viimastel aastatel taastunud ja nii võib teda ikka ja jälle kohata nii lilleniitudel või aedades. Eriti meeldivad talle porgandi, tilli ja apteegitilli aiad. Paaritumishooajal maist augustini võib pääsusaba sageli näha ka künkade tippudel, kus isased ja emased kohtuvad. Emaslind muneb üksikutele umbelliferadele, kuid ainult nii vähe, et röövikud taimele liiga ei kahjustaks.

jootraha: Kas soovite meelitada oma aeda või rõdule rohkem kohalikke liblikaliike? Siis olete meie omadega Plantura liblikate kohtumine täpselt. Külvake lihtsalt ühe- ja mitmeaastaste liblikasõbralike taimede segu peenrasse või potti ja peagi saate värvilist lehvimist jälgida.

6. Väike rebane (Aglais urticae)

Oranžikaspruunid tiivad erksiniste täppidega serval: väike rebane on oma ilusa kuju tõttu väga populaarne. Saksamaal on väike rebane suvel tavaline ja üks populaarsemaid liblikaliike. Tegelikult on üllas liblikas töökas tolmeldaja ja särab mitte ainult välimusega. Kleiner Fuchs lendab üle 200 erineva nektaritaime. Lisaks arvukatele kohalikele taimedele, nagu vesisurm (Eupatooriumi spets.) hõlmavad eksootilisi aiataimi, nagu liblikas sirel (Buddleja). Kes soovib kaunitele liblikatele kodu pakkuda, ei tasu pöörata tähelepanu ainult rikkalikele õistaimedele: väikerebase röövikud toituvad peaaegu eranditult suurest nõgesest (Urtica dioica), mistõttu leidub ööliblikaid sageli nende taimede läheduses.

7. Admiral (Vanessa atalanta)

Admirali võib sageli aias kohata. See liblikaliik ei ole oma elupaiganõuetele eriti spetsialiseerunud. Asustab lagedaid maastikke niitude ja põldudega, leidub metsalagendikel ja viljapuuaedadel, aga ka aedades. Talle meeldib sealt juua floksid, Liblikas sirel või kuldvits. Tema röövikud toituvad nõgesest. Admiral on pealt tumepruun, ümbritsetud punase äärisega. Tiivaotsad on mustad, valgete tähistega. Admiral külmakraade üle ei ela – sellepärast ta ekslebki Liblikas talvel Euroopa lõunapoolsetes piirkondades.

8. C-kaust (Polygonia c-album)

C-Falter võlgneb oma ebatavalise nime ainulaadsele eristavale omadusele: samal ajal kui tipp liblikas on oranžikaspruuni mustriga, tagatiibade alaküljel on silmatorkav valge "C" ära. C-kausta leidub Saksamaal üsna sageli. Eriti koduselt tunneb ta end niisketes kohtades, kuid talle meeldib külastada ka parke ja aedu. C-liblikas rõõmustab eriti ambitsioonikaid aiapidajaid: kuna ta eelistab juua marjapõõsastest pärit nektarit, peetakse C-liblikat nende jaoks äärmiselt heaks tolmeldajaks. Müüt, et C-liblikad imevad marju, on aga vale. Kuigi koidele meeldib suvel taimemahla imeda, kasutavad nad ära ainult ootamatult langenud või juba vigastatud vilju. C-liblika röövikud kasutavad sageli nõgest ja harilikku paju (Salix). Samuti Karusmari (Ribes uva-crispa) ja punane sõstar (Ribes rubrum) kuuluvad nende söödataimede hulka.

9. Malelaud (Melanargia galathea)

Malelaud valiti Aasta liblikaks 2019. Liblikas püüab pilku oma silmatorkava mustvalge mustriga ning eelistab toitainetevaeseid õitsvaid heinamaid, kus ta lendab lavendlil kannikeste lilledeni nagu ohakas ja kärntõbi. Niite tohib aga niita alles juuli lõpus, et liblikas saaks toiduks olla. Emane malelaud laseb oma munadel lennu ajal maapinnale kukkuda, kus siis röövikud kooruvad. Nii et jätke aias paar nurka lõikamata – malelaud ja teised putukad võtavad selle pakkumise tänulikult vastu.

10. Aurora liblikas (Anthocharis kardamiinid)

Kui niiduvaht ja küüslauguvuntsid õitsevad, pole kaugel ka auroraliblikas. Valkjas liblikas elab niitudel ja hõredates metsades. Isased erinevad emasloomadest ereoranžide tiivaotste poolest. Mõlemal sugupoolel on aga valge ja rohelise mustriga tiivaalused. Loomad on üksikud ja elavad talve üle nukkudena, kellest nad kevadel kooruvad.

11. Suur rebane (Nymphalis polychloros)

Hämmastava 50–55-millimeetrise tiibade siruulatusega suurrebane on Saksamaal üks hiiglasi liblikate seas. Oma oranžikaspunase värvi ja must-kollase mustriga on suur rebane ka tõeline silmailu. Teda aetakse sageli segi Väikese Rebasega, kuigi need kaks pole omavahel tihedalt seotud. Saksamaal on suur rebane kahjuks haruldaseks jäänud. Eelkõige selle elupaiga, poollagedate maastike, päikeseliste metsaservade ja looduslähedaste maastike kadu. On olemas niiduaiad, jälgige, et suur rebane oleks nüüd ohustatud loomade hoiatusnimekirjas seisab. Toidu hankimisel on aga suur rebane tõeline universaal: röövikutel on aga lehed Süües erinevat tüüpi lehtpuid, toitub suur rebane mitte ainult nektarist, vaid ka mahlast või Tuulesadu. Söömise puhul ei peatu ööliblikas isegi väljaheidete või raipe juures.

12. Keiserlik mantel (Argynnis paphia)

Kaisermantel elab looduslikes metsades, metsaservades ning viimasel ajal ka aedades ja põõsastes. Isased on ülevalt intensiivselt oranži värvi, tiibadel on must-pruun muster. Emased on veidi pruunikamad, Ida-Saksamaal leidub isegi emase keisrikarva sinakasroheline värvivariant. Keiserliku mantli tiibade alumine pool on rohekasvalge, hõbedase varjundiga. Loomad toituvad ohatise nektarist, dost ja Murakad, aga ka Buddleia. Nad munevad oma munad puutüvedele, kus röövikud kooruvad ja jäävad talveunne, enne kui nad kevadel metsikutest kannikest toituvad.

13. Leinakleit (Nymphalis antiopa)

Leinamantel on väga eriline liblikas. Selle nimi ei kõla just kuigi rõõmsalt, kuid ilmselt on selle põhjuseks sametine pruun tiivapind. Seda raamib siniste täppide ääris ja lõpuks kreemikas, sakiline ääris. Leinamantel kuulub suurliblikaliikide hulka ning selle tiibade siruulatus võib ulatuda kuni seitsme ja poole sentimeetrini. Pajuõitest toitub ta aga ainult kevadel. Ülejäänud aasta jooksul eelistab ta tuulesadu ja puumahla. Selle looduslik kodu on avatud, niisked metsad Karjamaad, Kase- ja jalakapuud. Sellegipoolest võib seda aeg-ajalt näha ka viljapuuaedades ja isegi aedades.

14. sinitihas (Polyommatus icarus)

Sinakaid on palju erinevaid ja nagu nimigi ütleb, on neil sinakas toon. Levinuim liik on sinihammas-Rest. Isased on tiiva ülaosas intensiivselt sinist värvi. Emased on seevastu enamasti pruunid, kuid siiski sinaka varjundiga. Tiiva alumine külg on heledal taustal silmatorkavalt täpiline musta ja oranžiga ning tiivad ise on ääristatud heleda narmasäärisega. Õigesti muneb liblikas oma munad ainult rahvastele – näiteks valgele ja sarvristikule.

15. Väike niidulind (Coenonympha pamphilus)

Tõsi küll: oma pruuni-ookrikarva tiibadega pole metsalind just kõige silmatorkavam liblikate esindaja. Sellegipoolest ei tohiks väikest liblikat alahinnata. Kuna looduslike taimede nektar, näiteks põldkärntõbi (Knautia arvensis) või buttercupi liigid (Ranunculus), aga ka karikakrad (Leukanteem) ja kanarbik (Erica) on menüüs, peetakse seda oluliseks tolmeldajaks. Väike niidulind pole põhimõtteliselt valiv ja imeb peaaegu kõiki õitsvaid taimi, mida ta oma territooriumilt leiab. Kasulik ööliblikas on eriti levinud – nagu nimigi ütleb – avatud rohumaadel, nagu niidud, rohumaad ja karjamaad. Tema röövikud toituvad peamiselt magusatest kõrrelistest, näiteks puistutest Bluegrass (Poa pratensis), aga ka päris lamba aruhein (Festuca ovina) ja harjastega rohi (Nardus) nende menüüs.

Kui teil on teemast rohkem teada Liigiline mitmekesisus ja bioloogiline mitmekesisus Kui soovite seda teada saada, on meil siin artikkel valmis. Kuidas saada oma Liblika maja ehitab, näitame selles postituses.