Sisukord
- Valged liblikad punktist A kuni G
- Valged liblikad K-st R-ni
- Valged liblikad S-st Z-ni
- Korduma kippuvad küsimused
Kas sinust on mööda lennanud valge liblikas ja sa tahad teada tema nime? Siin tutvustame teile 9 levinud liiki ja neile iseloomulikke tunnuseid, et teil oleks neid lihtsam tuvastada.
Ühesõnaga
- u. kaheksa liiki siiga
- muud liigid valge põhivärviga
- kergesti segi ajada
- valge liblikas ei pea olema puhas valge, sageli värvilised joonised
- Määramisel pöörake tähelepanu peensustele, nt. B. Tiivakuju või tiivalaikude kuju
Erinevad valged
Valge liblikas ei pea tingimata olema puhas valge: enamik liike valgekärbseliste (Pieridae) sugukonnast, kellele Paljusid neist meie loendist iseloomustab valdavalt valge värv, kuid neil võib olla ka värvilisi tiivajoonistusi vastavalt. - millel on laigud või muud värvi tiibade alumised või ülaosad. Mõnikord on ainult emased valged, isased aga eredad. Kesk-Euroopas laialt levinud erinevaid siialiike võib vaadelda peaaegu aastaringselt. Nii et valge liblikas võib teile öelda hilistalvest või hilistalvest. varakevadest hilissügiseni.
Märge: Valge liblikas, karstivalgeliblikas (Pieris mannii), kuulub nn rändliblikate hulka, keda Vahemere piirkonnast tulles võib kohata kohata ka Lõuna-Saksamaal.
Valged liblikad punktist A kuni G
Aurora liblikas (Anthocharis cardamines)
- Tiibade siruulatus: 35-45 millimeetrit
- Põhivärvus: valge hallide kuni hallikasmustade esitiibade otstega, väike must täpp tiiva keskel; ebakorrapärased kollakasrohelised märgid valgel taustal tagatiiva alumisel küljel
- Värvimine emane: oranž värv puudub
- Isaste värvus: välimise esitiiva silmatorkav oranž värvus
- Esinemine ja levik: Kesk-Euroopas sagedamini valge liblikas, v. a. heledates metsades ja kuivadel niitudel
- Lennuaeg: aprilli algusest juunini
Puuvalgendaja (Aporia crataegi)
- Tiibade siruulatus: 60-80 millimeetrit
- Põhivärv: valged tiivapinnad, selgelt eristatavad tumedad veenijooned; esitiibadel tume laik
- Emasloomade värvus: pruunikad veenijooned, mis on vähem eristuvad, sageli puuduvad tumedad tiivatäpid
- Isaste värvus: tiivapindade selge eraldatus mustade soontega, must tiivalaik
- Esinemine ja levik: Põhja-Aafrikas, Euroopas ja kuni Aasiani laialt levinud valge liblikas, elupaiga poolest väga varieeruv
- Lennuaeg: mai lõpust juuni alguseni, soojemates piirkondades ka aprilli keskpaigast juulini
Märge: Kui valge-kärbse röövikuid võib kohata peamiselt viirpuudel, siis täiskasvanud liblikad eelistavad lagedaid alasid, mis on kasvanud ohakate või õitsvate kultuuridega.
Suurkapsas valge liblikas (Pieris brassicae)
- Tiibade siruulatus: kuni 60 millimeetrit
- Põhivärv: valge, veidi tumedamate esitiibade otstega
- Värvuvad emased: mustad täpid esitiibadel
- Isaste värvus: puuduvad mustad täpid
- Esinemine ja levik: tavaline valge liblikas Põhja-Aafrikas ja Euroopas, varieeruv elupaik ja leidub peaaegu kõikjal, kus leidub söödataimi
- Lennuaeg: mitme põlvkonna jooksul märtsist oktoobri lõpuni
Märge: Suurkapsasvalgeliblikas leidub peamiselt kapsataimedel ja teistel ristõielistel taimedel, mis kuuluvad tema eelistatud söödakultuuride hulka. Seetõttu võib seda sageli aias näha.
Valged liblikad K-st R-ni
Karstivalge liblikas (Pieris mannii)
- Tiibade siruulatus: 40-46 millimeetrit
- Põhivärvus: väga sarnane kapsavalgele, valge tagatiiva tumedate alakülgedega, suured tiivatäpid; sugudevahelisi erinevusi pole
- Esinemine ja levik: levinud Vahemere piirkonnas, kuid esineb üha sagedamini ka Lõuna-Saksamaal; eelistavad viljatuid, kiviseid elupaiku, v. a. puude ja põõsaste vahel
- Lennuaeg: Lõuna-Saksamaal maist augustini
Näpunäide: Karsti- ja kapsavalge liblikal saab vahet teha tiivalaikude järgi: kapsavalgel on need pigem väikesed ja ümarad, karstivalgel suuremad ja nurgelisemad.
Väike kapsas valge liblikas (Pieris rapae)
- Tiibade siruulatus: 40-50 millimeetrit
- Põhivärv: tiiva ülemine külg hallide servadega valge, tagatiiva ülakülg kreemikasvalge halli laiguga, alumised hallikaskollased (tagatiib) ja valged (esitiib)
- Värvumine emane: kaks halli täppi esitiibadel
- Värvuvad isased: esitiibadel hall laik
- Esinemine ja levik: Põhja-Aafrikas ja Euroopas, kus iganes selle söödataimed (ristõielised taimed) kasvavad
- Lennuaeg: märtsist oktoobrini mitme põlvkonna jooksul
Rohelise soonega valge liblikas (Pieris napi)
- Tiibade siruulatus: u. 50 millimeetrit
- Põhivärvus: valged esitiibade alaküljed kollaka tipuga, valged ülemised küljed helehallikasroheliste veenidega, tagatiivad kollased rohekate ketendavate veenijoontega
- Värvuvad emased: kaks tumedat laiku esitiibadel
- Värvuvad isased: esitiibadel tume laik
- Esinemine ja levik: levinud kogu Euroopas, eelistab niiskeid ja üsna varjulisi kasvukohti (nt. B. Metsaservad, hekid, puisjõed, rasvased niidud, lammid)
- Lennuaeg: aprillist septembri alguseni mitmel põlvkonnal
Märge: Liiki tuntakse ka rapsivalge või hekkvalge nime all.
Reseda liblikas (Pontia edusa)
- Tiibade siruulatus: 42-48 millimeetrit
- Põhivärv: valge rohekashallide laikudega tagatiibade alaküljel, hallide täppidega esiküljel ja tagatiivad, hallid servad esitiiva otstel, vahet pole Sood
- Esinemine ja levik: eelistavad lagedaid rohumaid ja heinamaid
- Lennuaeg: Saksamaal aprillist septembrini mitme põlvkonna jooksul
Valged liblikad S-st Z-ni
Sinepivalge (Leptidea reali / sinapis)
- Tiibade siruulatus: 36-44 millimeetrit
- Põhivärv: valge kuni määrdunudvalge, väga kitsad tiivad, mõnikord kollakasrohelise varjundiga tiivaalused
- Värvuvad emased: ainult nõrk või puudub esitiivalaik
- Isaste värvus: esitiibade ülaosas on selgelt väljendunud must laik
- Esinemine ja levik: kõikjal, kus on päikeseline ja soe, soovitavalt metsaservades, niitudel ja aedades
- Lennuaeg: aprillist augustini enamasti kahes põlvkonnas
Märge: Need on tegelikult kaks erinevat tüüpi, kuid neid on raske üksteisest eristada. Neid tuntakse ka sinepivalgete või tindiplekkidena.
Väävelliblikas (Gonepteryx rhamni)
- Tiibade siruulatus: 50-55 millimeetrit
- Värvus emane: sarnane kapsasvalgele, eristatav ainult tiiva kuju järgi; see on selgelt kõigist neljast otsast terav, tiibade ülemisel küljel oranž laik
- Isaste värvus: intensiivne sidrunkollane, tiibade ülemistel külgedel oranž laik
- Esinemine ja levik: levinud kogu Kesk-Euroopas; kus on astelpajutaimi (nt. B. Fauldorn) seal
- Lennuaeg: märtsist oktoobrini, kuid kuumadel suvekuudel taanduge
Korduma kippuvad küsimused
Liblikate rühm on väga mitmekesine: ainuüksi Saksamaal on umbes 3700 erinevat liiki, millest ainult umbes 170 kuuluvad liblikate hulka. Neist umbes 50 liiki leidub ainult Alpide piirkonnas. Suurim osa elurikkusest on jaotunud ööliblikate, osade sülemite ja ämblike, ööliblikate ja puuküllaste seas. Umbes 26 Saksamaal esinevat liiki kuuluvad Weißlingeni perekonda.
Suur liikide mitmekesisus on aga massiliselt ohus, eriti looduslike elupaikade vähenemise tõttu, Steriilsete ja eksootiliste aiataimede istutamine ning pestitsiidide kasutamine aias ja Põllumajandus. Tänapäeval on umbes 80 protsenti liblikatest punases nimekirjas ja seetõttu ähvardab neid otsene väljasuremine. Eriti ohustatuks peeti varem levinud liike, nagu kapsasvalgeliblikas, väikerebane, sidrunliblikas, admiral ja paabulinnuliblikas.
Kahjuriks peetakse eelkõige kapsavalgeliblikaid – eriti nüüdseks kriitiliselt ohustatud väikest kapsavalgeliblikat. Need liigid tekitavad köögiviljakasvatuses suurt kahju, kuna putukad munevad eelistatult ristõielistele taimedele (nt samanimeline kapsas) ja nende vastsed söövad lehti paljaks.
