Kidney Bean: päritolu, päritolu ja sünonüümid

Ube on kasvatatud sajandeid. Räägime teile toitvate ja kõrge valgusisaldusega ubade päritolust ja ajaloost.

a uba (Phaseolus vulgaris) jaguneb erinevateks kasvuvormideks: põõsasoad ja oad. Üldiselt on aedoaliikidel väga erinevad nimetused, nii et seda nimetatakse põõsaoaks, aedoad, rohelised oad, oad (Phaseolus coccineus) ja mõnel pool Alpides ka ubadena määratud.

Tänapäeva ubade esivanemate kultuur ja avastused

Tänapäeva aedoa sortide algsed ja metsikult kasvavad vormid on pärit Lõuna-Ameerikast. Selle tõestuseks on leiud Tšiilist, Peruust ja teistest kontinendi riikidest. Peruu Guitarrero koopast on leitud kaudseid tõendeid, mis kinnitavad, et see oli juba 6000 eKr. Chr. aedubade esivanemad, keda me täna tunneme. Ka Tšiilis tehti väljakaevamisi, mis tõestavad, et ka siin on u. 2700 eKr Chr. Kasvatati tänapäeva tavalise oa omadustega ube. Edasised arheoloogilised avastused 300-400 eKr. Chr. tõestavad ka seda, et Kesk-Ameerika kõrgkultuurid istutasid ka ube, mida näivad tõestavat seemne- ja kaunaleiud. Samuti on tõestatud, et tänapäeval tuntud ubade vormid olid tol ajal oluliselt väiksemad, kuid kujundite, mustrite ja värvide mitmekesisus näib olevat palju suurem.

Tänapäeva aedoa levik

Ajal enne Ameerika mandri avastamist eurooplaste poolt kasvatamine erinevate põlisrahvaste hõimude poolt suures ulatuses ubadest. Sel ajal olid oad, mais ja kõrvits ilmselt üks tähtsamaid kultuurtaimi üldse ja tagas elanikkonna toitumise. Inkade juures kasutati tänapäeva aedoa esivanemaid tõenäoliselt peamiselt elanikkonna madalamate kihtide toiduallikana. Inkade kõrgklass eelistas kuuuba (phaseolus lunate) sööma. Pärast seda, kui Columbus avastas mandri, jõudis uba sajandil ka Euroopa mandriosa. Toitev uba levis kiiresti ja seda hakati üha enam kasvatama, vaevledes koha pärast lehmaherneste ja ubadega, mida seni oli kasvatatud suures mahus.

Taimse valgu tarnijate esikolmikus

Taga Sojaoad ja Põlduba uba on suurepärase taimse valgu allikana kolmandal kohal, mille valgusisaldus on umbes 21 protsenti. Nii et see ei pea tingimata olema kaugete maade soja, koduaiast saab ka maitsvaid ja valgurikkaid ube.